Poni ja tüdruk

Ühele väikesele tüdrukule isa ostis poni. Kord talli tulles nägin kuidas tüdruk üritab poni traavi ja galoppi ajada. Poni oli muidu tubli ja sõbralik kuid traavi ja galoppi ta kuidagi minna ei tahtnud. Ja ükskõik kuidas ka tüdruk ei üritanud , poni tammus paigal. Tüdruk, mäletan, kisab:
-Nõõ, mineee!
Poni seisab paigal.
Tüdruk lööb poni stekiga:
-Mine nüüd ometi, loll loom!
Poni ikka seisab.
Tüdruk ikka nüpeldab poni stekiga, taob kannustega ja sikutab suust nii, et poni tõuseb tagajalgadele. Ei traav ega galopp ei õnnestu. Vaatasin-vatasin, kuulasin-kuulasin, kuidas tüdruk istus seljas, kirudes ja vandudes nüpeldas poni, ja mul hakkas kahju nii ponist kui tüdrukust. Ma siis pakkusin:
-Tead, kullake, proovi talt midagi lihtsamat paluda. Ta on ju nii väike, tal raske kohe galoppi joosta.
Tüdruk vastab:
-Aga ma tahan ju võistlustele minna ja poni ei oska mitte midagi, ei traavi ega galoppi joosta, loll poni. Mis ma teen? -Tule ta seljast maha, võta valjad ja sadul seljast ja siis hüüa “jookse”!
Tüdruk ronis kaheldes seljas, riietas poni lahti ja hüüdis “jookse”!
Poni tuiskaski minema. Tüdruk vaatas imestunult otsa, rõõmsalt naeratas ja plaksutas käsi: -No näed, lõpuks ometi, õppiski traavi ja galopi ära!