Inimene on röövloom. See tähendab, et kui on valus, ta poeb peitu, et teda poleks näha ega kuulda, ja lakub haavasid.
Hobune on saakloom. Kui “saagil” on valus, ta ei tohi seda välja näidata, muidu süüakse ära. Tuleb kannatada viimseni, et mitte pöörata endale kiskjate tähelepanu. Ei tohi longata, ei tohi olla loid ega jääda maha teistest. Kui valu muutub juba täiesti väljakannatamatuks, varjab teadvust, pimestab, kaotab looma enesekontrolli, siis alles “saak” võib näidata oma nõrkust.
Kui hobune lonkab, see ei tähenda, et tal on valus. See tähendab, et valu on muutunud talumatuks. Lonkav hobune ütleb kiskjatele: “Kui soovite, te võite ju proovida mind ära süüa. Loomulikult, ma võitlen oma elu eest, aga ära joosta ma enam ei jaksa. Astuge lauda-head isu”. Seepärast hobune ei hakka lonkama enne kuni ta veel võimeline valu kannatama.
Kui hobune sikutab ja loobib pead , üritades vabaneda pingul olevast ratsmest, see ei tähenda , et tal on valus. Või levinud arvamus-hobune on loll ja loru, ei taha tööd teha. See ei tähenda, et valu on muutunud väljakannatamatuks. Ja “saak” ei ole enam võimeline leppima pideva valustressiga. Ta on valmis võitlema, kuna enesesäilitusinstinkt karjub:” Enam ei ole võimalik kannatada, võitle või sure”. Ja hobune hakkab võitlema: tõmbab ratsmeid käest, jookseb ratsmesse, tirib, pukitab, tõuseb tagajalgadele, viskab seljast, kihutab, teeb suu lahti ja ajab keele välja või topib keelt üle suuliste, jookseb nina vastu maad. Sõjas on kõik meetodid head. Kas või natukenegi vähendada valu. Aga kiskja paneb peale kapsli, martingali, libiseva, külg-libisevad ratsmed, sumbooni, seob keele kinni ja lööb stekiga.
Meil on miski pärast levinud arvamus, et hobust ette valmistades mingiks spordiks, teda õpetatakse ja kasvatatakse. Kas me paneme lapsele külge valu tekitavat erinevaid takistavaid või stimuleerivaid varustusi? Ma lõin sind jalaga, järelikult sa pead 100m jooksma teistest kiiremini. Ma virutasin sulle vastu hambaid, tähendab, sa pead õppima lugema. Kas pole absurdne? Kui tööandja või õppejõud lööks piitsaga, kas õppeedukus ja töövõime paraneks? Miks me siis hobuselt seda nõuame? Selle asemel, et selgitada ja õpetada, me torgime kannustega, sikutame ratsmest, ja kui hobune ei mõista, siis lööme. Mille eest? Selle eest, et ise oleme rumalad ja ei suuda selgeks teha mida me temalt soovime.
Kui keegi võtaks kassi, topiks talle rauad suhu, seoks kinni ja peksaks, nagu seda tavaliselt hobusega tehakse, siis kutsutakse sellistele sadistidele koheselt politsei. Miks sellist standardset käitumist hobuste puhul peetakse normiks?
No comments:
Post a Comment