Poni ja tüdruk

Ühele väikesele tüdrukule isa ostis poni. Kord talli tulles nägin kuidas tüdruk üritab poni traavi ja galoppi ajada. Poni oli muidu tubli ja sõbralik kuid traavi ja galoppi ta kuidagi minna ei tahtnud. Ja ükskõik kuidas ka tüdruk ei üritanud , poni tammus paigal. Tüdruk, mäletan, kisab:
-Nõõ, mineee!
Poni seisab paigal.
Tüdruk lööb poni stekiga:
-Mine nüüd ometi, loll loom!
Poni ikka seisab.
Tüdruk ikka nüpeldab poni stekiga, taob kannustega ja sikutab suust nii, et poni tõuseb tagajalgadele. Ei traav ega galopp ei õnnestu. Vaatasin-vatasin, kuulasin-kuulasin, kuidas tüdruk istus seljas, kirudes ja vandudes nüpeldas poni, ja mul hakkas kahju nii ponist kui tüdrukust. Ma siis pakkusin:
-Tead, kullake, proovi talt midagi lihtsamat paluda. Ta on ju nii väike, tal raske kohe galoppi joosta.
Tüdruk vastab:
-Aga ma tahan ju võistlustele minna ja poni ei oska mitte midagi, ei traavi ega galoppi joosta, loll poni. Mis ma teen? -Tule ta seljast maha, võta valjad ja sadul seljast ja siis hüüa “jookse”!
Tüdruk ronis kaheldes seljas, riietas poni lahti ja hüüdis “jookse”!
Poni tuiskaski minema. Tüdruk vaatas imestunult otsa, rõõmsalt naeratas ja plaksutas käsi: -No näed, lõpuks ometi, õppiski traavi ja galopi ära!

Mõtlemisainet hobuste austajatele

Inimene on röövloom. See tähendab, et kui on valus, ta poeb peitu, et teda poleks näha ega kuulda, ja lakub haavasid.

Hobune on saakloom. Kui “saagil” on valus, ta ei tohi seda välja näidata, muidu süüakse ära. Tuleb kannatada viimseni, et mitte pöörata endale kiskjate tähelepanu. Ei tohi longata, ei tohi olla loid ega jääda maha teistest. Kui valu muutub juba täiesti väljakannatamatuks, varjab teadvust, pimestab, kaotab looma enesekontrolli, siis alles “saak” võib näidata oma nõrkust.

Kui hobune lonkab, see ei tähenda, et tal on valus. See tähendab, et valu on muutunud talumatuks. Lonkav hobune ütleb kiskjatele: “Kui soovite, te võite ju proovida mind ära süüa. Loomulikult, ma võitlen oma elu eest, aga ära joosta ma enam ei jaksa. Astuge lauda-head isu”. Seepärast hobune ei hakka lonkama enne kuni ta veel võimeline valu kannatama.

Kui hobune sikutab ja loobib pead , üritades vabaneda pingul olevast ratsmest, see ei tähenda , et tal on valus. Või levinud arvamus-hobune on loll ja loru, ei taha tööd teha. See ei tähenda, et valu on muutunud väljakannatamatuks. Ja “saak” ei ole enam võimeline leppima pideva valustressiga. Ta on valmis võitlema, kuna enesesäilitusinstinkt karjub:” Enam ei ole võimalik kannatada, võitle või sure”. Ja hobune hakkab võitlema: tõmbab ratsmeid käest, jookseb ratsmesse, tirib, pukitab, tõuseb tagajalgadele, viskab seljast, kihutab, teeb suu lahti ja ajab keele välja või topib keelt üle suuliste, jookseb nina vastu maad. Sõjas on kõik meetodid head. Kas või natukenegi vähendada valu. Aga kiskja paneb peale kapsli, martingali, libiseva, külg-libisevad ratsmed, sumbooni, seob keele kinni ja lööb stekiga.

Meil on miski pärast levinud arvamus, et hobust ette valmistades mingiks spordiks, teda õpetatakse ja kasvatatakse. Kas me paneme lapsele külge valu tekitavat erinevaid takistavaid või stimuleerivaid varustusi? Ma lõin sind jalaga, järelikult sa pead 100m jooksma teistest kiiremini. Ma virutasin sulle vastu hambaid, tähendab, sa pead õppima lugema. Kas pole absurdne? Kui tööandja või õppejõud lööks piitsaga, kas õppeedukus ja töövõime paraneks? Miks me siis hobuselt seda nõuame? Selle asemel, et selgitada ja õpetada, me torgime kannustega, sikutame ratsmest, ja kui hobune ei mõista, siis lööme. Mille eest? Selle eest, et ise oleme rumalad ja ei suuda selgeks teha mida me temalt soovime.

Kui keegi võtaks kassi, topiks talle rauad suhu, seoks kinni ja peksaks, nagu seda tavaliselt hobusega tehakse, siis kutsutakse sellistele sadistidele koheselt politsei. Miks sellist standardset käitumist hobuste puhul peetakse normiks?

Ja veel küsimus. Milleks hobusel üldse vaja midagi meie jaoks teha? Ja ärge rääkige, et me neid armastame, söödame ja kindlustame katusealuse. Esiteks, nad pole meid palunud seda teha. Teiseks, selle eest, et neil on hea küllusrohke elu (muide, kaugeltki mitte alati), nad lubavad end pidada meie omandiks. Miks hobused peavad meie jaoks midagi tegema? Seda enam, sõidutama meid enda mitte alati tervel seljal? Kuid, selle asemel, et üritada tekitada hobuses uudishimu, päästa ta valust, inimesed mõtlevad välja aina rangemaid sund- ja kontrollvahendeid.

Armastus tapab

Ratsutajad, kes ei ole oma elus läbi lugenud ühtegi “hoburaamatut” peale Räägi mulle hobusest või Black Beauty, kellele piisab Hobufoorumi tarkustest ja kes siiralt usuvad, et nende teadmised Hobusest ulatuvad miinimum Everestini- kunagi ei loe enne magama jäämist lambaid, ei sülita 3 korda üle vasaku õla ja ei joo palderjani …on vägagi madala murelävega

Tublikesed

Kadestan neid

Amores, Errores

Loomulikult ei tunne ma just paljusid hobu-inimesi isiklikult. Aga nende seas pole ühtegi, kes saaksid öelda , et nende Hobune tõesti neid armastab.

Kuigi paljud neist deklareerivad, loomulikult, just seda põhjust. Aga minu arvates nii see ei ole.
Ei võta arvesse neid, kes ostavad uue Hobuse, eufooriliste silmade-ja tilkuva tattiga, chillivad 2-3 aastat ja siis vahetavad partneri järgmise vastu välja kellega sõidavad Olümpiale ja nii sipsivad yhe heinakuhja juurest teiseni. Nad ka arvavad ,et neil on armastus. Las olla, kuid vägagi vett mitte pidav, et olla statistiliselt tähenduslik.

Hobuse armastus on selline väga haruldane värk....ma isegi ei oodanud

Inimesed mängivad seda. Lavastavad spektaakleid –tallidesiseseid - väliseid, ühele vaatajale ja sadadele. Mängivad Mängureegleid teadmata. Rüüstavad Hobuste keha ja hingesid. Teostavad rituaale. Austavad romantilisi jurasid ja hindavad sõnu, vaatavad suhu vanematele ratsasportlastele. Aga nende elu, nende teod, nende mõtted ja läbisaamine oma Hobusega suisa karjuvad armastuse loogika vastu, et viimast ei tasu meenutadagi.

Jah, ma olen võõra planeedi asukas

Ei, ma ei otsi Teie nõusolekut

Ratsutajatest ja nahaalsetest trussikutest

On olemas sellised trussikud (arvan, et suurem osa saab aru, mida ma mõtlen), mitte stringid, kuid hirmsasti säärasele olemisele pretendeerivad. See tähendab, lihtsamalt öeldes, jäärapäiselt poevad sulle perssekannikate vahele, vaatamata nende korduvale tagasi toimetamisele esmasesse väljanägemisse ja elutsemispaika.

Ja kuna vaadeldavate trussikute fassong ei eelda nende partisaniliku funktsiooni, seega, ei visuaalne väljanägemine ega stringidele omane mugavus, antud mudeli asetsemisel Sügaval Tagalas, pole märgatav. Ainult diskomfort , totakas üritamine sättida nahaalne aluspesu tema algseisundisse ja algav sitakeemise protsess mõttega „ ma ei iial..“. Vot sellised , teate, subordinatsioonist mitte kinni pidavad trussikud.

On olemas sellised inimesed-ratsanikud (arvan, et suurem osa saab aru, kellest ma räägin), kes ei oma võtmepositsiooni spordis, kui ratsasporti üldse spordiks võib nimetada, hirmsasti tahavad sel paikneda. Tähendab, lihtsamalt öeldes ,tunglikult pretendeerivad Hobuse Sõbra, RatsaSportlase, Koolisõitja, Tulevase Olümpiatšempioni, jne staatusele. Ja ka käituvad vastavalt sellele, mida ise endale kokku soninud on, vaatamata nende korduvale tagasi toimetamisele esmasesse väljanägemisse ja elutsemispaika.

Muuseas, ratsutajad-inimesed –ei ole trussikud, nendega tavaliselt oled kuidagi delikaatne, solidaarne, kuidagi püüad mitte solvata, väldid sabale astumist. А nii imetore oleks, kui oleks olnud võimalik.... … Näiteks, trennis säärase pretendendiga vestled ning teed talle muuseas märkuse: «Onu Juhan, sa minu armas, aga „stringite“ ju, isand!» Ja Onu Juhan koheselt mõistab, millest jutt käib, ja selle juures ei solvu ka. Ja enam ei ronigi Hobuse Tagala Sügavustesse seebiga ja ilma. Ja ei tee 2 korda päevas hüppetrenne, ja ei jaga oma kuldseid soovitusi neile kes sõita ei oska. Ei vaheta praeguseid oliivisuulisi kangide vastu. Ei soovi sõita võistlustele. Ei seo hobuse nina kõhu külge, ei torgi kannustega, ei peksa Hobust sõnakuulelikuks. Ja ei solvu enda teadmiste nappusele teemal milliseid kahjustusi tekitavad suulised Hobuse tervisele.

Mul on sellist tüüpi tuttavaid persoone, vähe, kuid siiski on. Aga on ka mulle väga armsaid ja meeldivaid inimesi, kes ei jaga minu seisukohti ja hoiavad minuga suuremat distantsi. Ja mina, teades, et mõned teist loevad seda praegu, palun mulle ausalt anda laks vastu nina, juhul kui ma „stringin“. See tähendab et käitun fassongile mitte vastavalt, topin oma nina sinna kuhu vaja pole ja tekitan ebamugavust.

Loodan, et neid ei külasta mõtte „ma ei iial“ a juhul kui nii siiski on , las ütlevad mulle sellest. Tänaval. ja just ...juba homme! ootan kõiki Vabaduse väljakul , täpselt keskpäeval! Suuremal määral hõivatute inimestega võime aja eraldi kokku leppida.

Milleks see kõik

Püüan süveneda….( Tõstis Päeviku kaane, solgerdas lusikaga, lisas soola…)
Nähtavasti…(maitseb, krimpsutab nina, saputab rohkesti pipart….), niisiis, nähtavasti, hinge paljastamine-neile, kellel säärane eksisteerib-hädavajalik sotsiaalselt tähenduslik akt. Vajadus, mitte küll Maslow’i püramiidi alus, kuid vägagi tähenduslik. Et siis nii ja teisiti, pigem ikka teisiti, mitte nii-inimestel on kalduvus jagada ennast teiste enda sarnastega. Välja pursata, paljastada, lasta voolata verel, pisaratel, tatil, muudel eritistel….üldiselt, puistada hinge ja näidata: SEE OLEN MINA. Selline ülivägev, kordumatu, vastupandamatu, kusagil peegeldamatu kui siis ainult teie vaimustatud silmade peeglites.

Või siis mitte vaimustatud silmades. Lihtsalt –silmades. Ega siis kõik ei koketeeri striptiisi protsessi käigus. Mõnedel lihtsalt ülariietes palav. Nu, õigupoolest, ei hakka süvenema põhjustesse. Igaühel meist on oma supikogu kapis. Enda omas saaks arugi….(jälle tõstab kaant, eemaldab vahtu….) Minu kastrulis on märgatav soov: esineda-eputada,
1. mängida sõnadega

2. reflekteerida ( jube harjumus, palju kahjulikum kui suitsetamine! Miks pole see siiani keelatud?),

3. targutada (vaata p. “esineda-eputada”)
4. edvistada ( naine ju ikkagi),
5. jagada ennast
6. näha vastuarvamusi kõige kohta mis kõne alla tuleb,
7. joobuma isiklikust filigraansest sõnaseadmise oskusest ja hiiglaslikust ajust (vaata p. “esineda-eputada”). Kui keegi valdab mõnda võõrkeelt sama hästi kui mina eesti keelt-luban kividega loopida,
8. kaitsta maailma kõige ilusama, siirama, läbinägelikuma ja lojaalsema elusolendi -Hobuse huvisid,
9. tagasi suunata minu apartementidesse neid sisenejaid sinna kust tulid, kes pole suutelised jätkama vestlust pikemalt kui “eiolenii?” ja “saoledniiloll?”
10. hoida kinni oma apartementides neid, kes suutelised, ja punktid 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8 saavad korratud juba nende seltskonnas.
11. kõik, mis on ülalpool mainitud-on lühidalt öeldes. Muusse isegi ei sukeldu.

A..ja veel..kui keegi enda ära tunneb-paras Teile…ju me läheme üksteisele korda, muidu ei kirjutaks....ведь битому неймётся:)
Tagajärgedest luban eraldi mõelda

Mõeldud, nii mulle tundub. Niisiis,, tagajärjed: mina, rahuldanud ekshibitsionismi vajaduse -olen rahul. Ja Teie, uudishimutsedes - samuti. Vot tak

Nonii, Tere ka Teile.

Alustan oma hingelist ekshibitsionismi enese kirjeldusega? Ei, kuna-keda see ikka huvitab? Ja kui huvitabki, siis loeb mu päeviku läbi ja teeb omad järeldused.

Alustan oma hingelist ekshibitsionismi Teie kirjeldusega? Ei, kuna ei oma seda õigust, valet ja keskteed sedaviisi toimetada. Lõppude lõpuks, TEIST üldise pildi maalimiseks on olemas Teie blogid ja kommuunid.

Alustan oma hingelist ekshibitsionismi kauplusest ja raketibaasist; kuulsusest, naistest, peenistest ja aupaistest; eskordist, kuurordist ja mainest. Või toetusest, poetusest ja coitusest; siirusest, viirusest, kiirusest; et jõuda algusesse-valgusesse? Mitte mingil juhul….

Seepärast, et alustan Enese Hingelise Ekshibitsionismi kirjeldusega.
Misasi see on? Milleks vajalik? Kellele kasulik? Millised on põhjuzed ja tagajärjed?

Lühidalt nii, torkan siia:

Suhtlen kas adekvaatsete, süüdivate, iseseisva kriitilise mõtlemisega lugejatega...meil saab olema mida arutada. Ülejäänud banaalsel käivad pucci!